pisitillukesed beebid

njah... the world is just so unfair. tööl oli reedel väga kiire päev, liiga palju lapsi ja liiga palju inimesi, kõigil käed-jalad tööd täis. katsusime lapsi rahustada ja neile süüa anda. üks laps oli niiii armas ja hästi tubli, ainult jube näljane... aga siiamaani mõtlen selle peale... tema läks lastekodusse, sest emme oli tal 16 ja vanaema keeldus last enda vastutusele võtmast (eesti seadused), isal ei olnud loomulikult sooja ega külma, sest sellel mingi oma perekond kahe lapsega tegelikult. kohutav oli vaadata, kuidas emalt praktiliselt vägisi laps käest võetakse lihtsalt selle pärast, et ta liiga noor on ja vanaema liiga radikaalne. ma ei kujuta ette, millise emotsionaalse paugu see noorele inimesele eluks ajaks annab... ja kuidas edaspidi ema-tütre suhe kujunema peaks. minu jaoks on sellised asjad ikka parajalt halvaks üllatuseks. ma vist ei räägiks oma emaga elu sees sõnagi, kui ta midagi sellist korraldaks. jube. kusjuures mind hämmastab alati, kui palju elu näeb selles pisikeses kohas... milliseid erinevaid inimesi on, kellele mis tähtis on jne... kuidas mõnele on lapse saabumine siia ilma imeline sündmus ja mõnel juba näost näha, et lapsest kui mingist tüütusest mõtleb... miks nii?!?!