kas maailmas leidub tõelist õnne? või on hoopis nii, et kõik inimesed teesklevad, püüdes saavutada miskit, mida pole olemaski... mõeldes, mida on valesti tehtud, kui õhtul hilja oma tuppa sisenedes tunned end nii üksildasena, et lihtsalt ei oska olla... olenemata sellest, et päev otsa ringi tatsatud ja ennast hästi tuntud... mis on kõige selle mõte? miks inimesed rabelevad nagu hullud mingi karjääri, õpingute ja muu taolise pärast? me ju kõik lahkume siit ilmast varem või hiljem. nagu öeldakse, peaks aja maha võtma ning vaatama oma elule võõra silmade läbi... et kui pärast surma küsitakse, millega Sa hakkama oled saanud, mida teinud selle ainukese elu jooksul, mis Sulle anti... siis ei peaks vastama, et töötasin vms. kas ei ole mitte nii, eriti nooruses, et peaks Elama, suure tähega, selleks et vanaduspõlves kamina ees istudes oleks, mida meenutada, mille üle naerda või kurvastada. kas pole mitte elu riskimiseks - kui Sa ei kasuta võimalust, ei saa Sa kunagi teada, milline on halvem variant... samas ka mitte seda, mis oleks olnud parim... on siis tõesti see kõige tähtsam, et õigel ajal loengusse või tööle jõuda? või äkki võtaks ette mõnusa jutuka, mässiks end teki sisse ja kaotaks enda jaoks reaalsuse?! ehk oleks fantastiline pugeda kellegi kaissu ja tunda inimlikku lähedust?! olla lihtsalt niisama ja püüda unustada ümbritsev maailm... tahaks, aga kuidas?!?!