maailm on niii väike...

hehh... kuidas on nii, et kohtud juhuslikult inimesega, räägid juttu ja saad teada, et tglt teab ta Su parimat sõpra ja üldse... väga veider... :P

sooja !!

appi... kes lubas sellel lumel nüüd sadama hakata ma ei saa aru ?!?! pidi ju suvi tulema ja soe olema jne... kes kurtis taevaisale, et liiga soe on, et peaks ikka vahepeal vastikut märga ja pimedat ilma korraldama ??

eile oli väga lahe. ma pole üldiselt varem avalikus pargis grillpeol olnud. aga sai ka see nüüd tehtud, pirogov sobib vägagi edukalt, poes müüdavad ühekordsed grillid töötavad täiesti adekvaatselt ja lisaks heale lõunasöögile saab pärast tükk aega soojas istuda :P ... vesipiibu trumpasime seekord üle... ja politsei ei teinud suurest tossupahmakast väljagi... :P

muide, kas kellelgi teisel ka sellise halli ilma puhul nagu täna elu mõtte/mõttetuse küsimus pähe tuleb?!

one day i'll fly away...

when will i begin
to live again
one day i'll fly away
leave all this to yesterday...
(Moulin Rouge)

siis kui lõpuks välja mõtlen, mis selle elunatukesega peale hakata, mis mulle antud on...

any ideas? suggestions? :P

pisitillukesed beebid

njah... the world is just so unfair. tööl oli reedel väga kiire päev, liiga palju lapsi ja liiga palju inimesi, kõigil käed-jalad tööd täis. katsusime lapsi rahustada ja neile süüa anda. üks laps oli niiii armas ja hästi tubli, ainult jube näljane... aga siiamaani mõtlen selle peale... tema läks lastekodusse, sest emme oli tal 16 ja vanaema keeldus last enda vastutusele võtmast (eesti seadused), isal ei olnud loomulikult sooja ega külma, sest sellel mingi oma perekond kahe lapsega tegelikult. kohutav oli vaadata, kuidas emalt praktiliselt vägisi laps käest võetakse lihtsalt selle pärast, et ta liiga noor on ja vanaema liiga radikaalne. ma ei kujuta ette, millise emotsionaalse paugu see noorele inimesele eluks ajaks annab... ja kuidas edaspidi ema-tütre suhe kujunema peaks. minu jaoks on sellised asjad ikka parajalt halvaks üllatuseks. ma vist ei räägiks oma emaga elu sees sõnagi, kui ta midagi sellist korraldaks. jube. kusjuures mind hämmastab alati, kui palju elu näeb selles pisikeses kohas... milliseid erinevaid inimesi on, kellele mis tähtis on jne... kuidas mõnele on lapse saabumine siia ilma imeline sündmus ja mõnel juba näost näha, et lapsest kui mingist tüütusest mõtleb... miks nii?!?!

kui õitseb sirel...

... ja laulab ööbik
ja uuel elul ärkab ilm
siis tahan mina naerdes
siit surma minna
ja naerdes kustuda
võib ilm...
(Virre)

... ja saingi lõpuks inspiratsiooni, et see asjavärgendus ära teha :P

tglt soovitan soojalt alati suvaliste inimestega tänaval juttu teha... nii on alati võimalus elu huvitavaks teha... :P

kas maailmas leidub tõelist õnne? või on hoopis nii, et kõik inimesed teesklevad, püüdes saavutada miskit, mida pole olemaski... mõeldes, mida on valesti tehtud, kui õhtul hilja oma tuppa sisenedes tunned end nii üksildasena, et lihtsalt ei oska olla... olenemata sellest, et päev otsa ringi tatsatud ja ennast hästi tuntud... mis on kõige selle mõte? miks inimesed rabelevad nagu hullud mingi karjääri, õpingute ja muu taolise pärast? me ju kõik lahkume siit ilmast varem või hiljem. nagu öeldakse, peaks aja maha võtma ning vaatama oma elule võõra silmade läbi... et kui pärast surma küsitakse, millega Sa hakkama oled saanud, mida teinud selle ainukese elu jooksul, mis Sulle anti... siis ei peaks vastama, et töötasin vms. kas ei ole mitte nii, eriti nooruses, et peaks Elama, suure tähega, selleks et vanaduspõlves kamina ees istudes oleks, mida meenutada, mille üle naerda või kurvastada. kas pole mitte elu riskimiseks - kui Sa ei kasuta võimalust, ei saa Sa kunagi teada, milline on halvem variant... samas ka mitte seda, mis oleks olnud parim... on siis tõesti see kõige tähtsam, et õigel ajal loengusse või tööle jõuda? või äkki võtaks ette mõnusa jutuka, mässiks end teki sisse ja kaotaks enda jaoks reaalsuse?! ehk oleks fantastiline pugeda kellegi kaissu ja tunda inimlikku lähedust?! olla lihtsalt niisama ja püüda unustada ümbritsev maailm... tahaks, aga kuidas?!?!