Monday, December 12, 2005

Esimene suudlus...

Katkend voodi tagant leitud ribadeks loetud raamatust Väike Suudlusleksikon :D :D :D

Kõige esimene suudlus on samasuguses müütide udus nagu esimese inimpaari lugu. Lapsepõlve teisi matkivast mängimisest alguse saanud, kasvab märkamatult suureks seni tundmatu faktor - iha. Kes räägib esimesest suudlusest, see on sunnitud vaikima mitmest eelnevast katsest. Esimene suudlus on umbes samasuguse väärtusega väide nagu esimene kevadpäev. Vahetevahel oli ennegi olnud tunda elule äratavat soojalainet, vahetevahel oli ennegi paistnud päikest. Kuid esimeseks kevadpäevaks nimetame me seda, kui me esimest korda võtame isiklikult ja segamatult kevade oma valdusse. Ja esimene suudlus on see, kui armastus võtab inimese esimest korda oma valdusse. Erilist tunnusmärki, mõõdetavat temperatuuri, kindlaks määratud kestvust, väliskuju ei ole, kuid selleks polegi vajadust. Esimesel suudlusel on kordumatu pöördumisviis, millega ta annab eksimatult teada oma saabumisest.
Eksitus pole võimalik. Kui keegi ei mõista seda, siis annab see tunnistust vaid tõsiasjast, et tegemist polegi tema poole pöördumisega. Selleks pole vaja ei sõnaraamatut, ei võrdlusmaterjali, ega eelnevaid teadmisi, nii nagu pole vaja muusikalist kuulmist äikesemürinast osasaamiseks.

2 comments:

Anonymous said...

esimene kevadsuudluspääw vöib samuti wäga ootamatu olla...argh. mmuahh. ära aja siin inimesi unistama, eriti neid lootusetuid romantikuid:)

Kristi Mustkivi said...

miks mitte? unistused on head... ja romantikud ka... :D